Kroonika - ajaraamat, kesk- ja varauusajal üks levinuimaid ajalookirjutuse žanre, sündmusi kronoloogiliselt jutustav ülevaade.
Kroonika kui ajalooteose žanri nimetus oli Vana-Kreekas kasutusel juba I aastatuhandel eKr. Kroonika mõistet on raske üheselt määratleda, sest aja jooksul ei ole erinevate tööde nimetamisel annaalideks, kroonikateks või ajalugudeks lähtutud samadest põhimõtetest ning kroonikat defineeritakse siiani väga erinevalt. Eri määratlustes on ühisjoonena nimetatud sündmuste esitamist ajalises järjekorras. Erinevalt annaalidest on kroonikad põhjalikumad ja võivad olla sündmuste toimumise ajast oluliselt hiljem kirjutatud.
Keskaegsed ja varauusaegsed kroonikad on sündmuste ülestähendused, mis kirjeldavad kirjutajate jaoks olulisi sündmusi (nt sõjakäike, valitsejate vahetust), sensatsioonilisi juhtumeid (nt ebanormaalselt suure kalade leidmist, kolme peaga vasikaid), märkimisväärseid loodusnähtusi (nt erakordselt külma, kuiva või vihmast aastaaega, kuu- ja päikesevarjutusi, komeete), moraalseid õppetunde või oluliste isikute elulugusid. Kroonikaid kirjutati nii ladina keeles, mis oli õpetlaste rahvusvaheline suhtluskeel, kui ka kohalikes keeltes. Kroonikažanr domineeris kogu Euroopa keskaegses ajalookirjutuses, sh Eesti alal (nt Henriku Liivimaa kroonika ja Liivimaa vanem riimkroonika). Keskaegsed kroonikad hõlmavad kristlikke maailmakroonikaid, mis algavad maailma loomisega ja lõpevad viimse kohtupäevaga ning sisaldavad ka ilmalikke sündmusi (nt Hartmann Scheldi (1440-1514) Nürnbergi kroonika, 1493), linnakroonikaid (nt Henriku Liivimaa kroonika) ning perekonnakroonikaid (nt Augustin von Getheleni Uexküllide suguvõsa ajalugu, 1541-42, hävinud). Peale selle on Vana-Liivimaa ajalookirjutuses kroonikaid jaotatud autori vaatenurga järgi ordu- ja piiskopikroonikateks ning vormi järgi riim- ja proosakroonikateks.
Varauusajal hakkas kroonikakirjutus uute, renessansi ajal tekkinud ajalookirjutuse suundade tõttu hääbuma (uued ajalooteosed olid üles ehitatud temaatiliselt, rohkem tähelepanu pöörati kirjutamise stiilile, allikakriitikale ning põhjuse ja tagajärje vahelisele seosele). Mõnda aega eksisteeris kroonika paralleelselt uut laadi teostega. Eesti ajalookirjutuses on varauusaegsetest kroonikatest olulisemad Balthasar Russowi ja Christian Kelchi kroonika. Ka väljaspool Euroopat (nt Jaapanis, Hiinas ja Araabias) kirjutati Euroopa kroonikate sarnaseid teoseid. Vene aladelt kirjutatud kroonikate või annaalide sarnaseid kirjutisi nimetatakse leetopissideks. Hiljem on kroonikaks nimetatud eeskätt käsiraamatuid (nt 8-köiteline "Eesti kroonika", 1933-40) ja populaarteaduslikke ajalooülevaateid (nt 4-köiteline "XX sajandi kroonika", 2002-07).
Tea entsüklopeedia 11 lk 274 Tallinn 2014 Tea kirjastus
EE 5 lk 162 Tallinn kirjastus "Valgus" 1990
Kroonika kui ajalooteose žanri nimetus oli Vana-Kreekas kasutusel juba I aastatuhandel eKr. Kroonika mõistet on raske üheselt määratleda, sest aja jooksul ei ole erinevate tööde nimetamisel annaalideks, kroonikateks või ajalugudeks lähtutud samadest põhimõtetest ning kroonikat defineeritakse siiani väga erinevalt. Eri määratlustes on ühisjoonena nimetatud sündmuste esitamist ajalises järjekorras. Erinevalt annaalidest on kroonikad põhjalikumad ja võivad olla sündmuste toimumise ajast oluliselt hiljem kirjutatud.
Keskaegsed ja varauusaegsed kroonikad on sündmuste ülestähendused, mis kirjeldavad kirjutajate jaoks olulisi sündmusi (nt sõjakäike, valitsejate vahetust), sensatsioonilisi juhtumeid (nt ebanormaalselt suure kalade leidmist, kolme peaga vasikaid), märkimisväärseid loodusnähtusi (nt erakordselt külma, kuiva või vihmast aastaaega, kuu- ja päikesevarjutusi, komeete), moraalseid õppetunde või oluliste isikute elulugusid. Kroonikaid kirjutati nii ladina keeles, mis oli õpetlaste rahvusvaheline suhtluskeel, kui ka kohalikes keeltes. Kroonikažanr domineeris kogu Euroopa keskaegses ajalookirjutuses, sh Eesti alal (nt Henriku Liivimaa kroonika ja Liivimaa vanem riimkroonika). Keskaegsed kroonikad hõlmavad kristlikke maailmakroonikaid, mis algavad maailma loomisega ja lõpevad viimse kohtupäevaga ning sisaldavad ka ilmalikke sündmusi (nt Hartmann Scheldi (1440-1514) Nürnbergi kroonika, 1493), linnakroonikaid (nt Henriku Liivimaa kroonika) ning perekonnakroonikaid (nt Augustin von Getheleni Uexküllide suguvõsa ajalugu, 1541-42, hävinud). Peale selle on Vana-Liivimaa ajalookirjutuses kroonikaid jaotatud autori vaatenurga järgi ordu- ja piiskopikroonikateks ning vormi järgi riim- ja proosakroonikateks.
Varauusajal hakkas kroonikakirjutus uute, renessansi ajal tekkinud ajalookirjutuse suundade tõttu hääbuma (uued ajalooteosed olid üles ehitatud temaatiliselt, rohkem tähelepanu pöörati kirjutamise stiilile, allikakriitikale ning põhjuse ja tagajärje vahelisele seosele). Mõnda aega eksisteeris kroonika paralleelselt uut laadi teostega. Eesti ajalookirjutuses on varauusaegsetest kroonikatest olulisemad Balthasar Russowi ja Christian Kelchi kroonika. Ka väljaspool Euroopat (nt Jaapanis, Hiinas ja Araabias) kirjutati Euroopa kroonikate sarnaseid teoseid. Vene aladelt kirjutatud kroonikate või annaalide sarnaseid kirjutisi nimetatakse leetopissideks. Hiljem on kroonikaks nimetatud eeskätt käsiraamatuid (nt 8-köiteline "Eesti kroonika", 1933-40) ja populaarteaduslikke ajalooülevaateid (nt 4-köiteline "XX sajandi kroonika", 2002-07).
Tea entsüklopeedia 11 lk 274 Tallinn 2014 Tea kirjastus
EE 5 lk 162 Tallinn kirjastus "Valgus" 1990